Terekest.

Suveke on möödunud valusalt ja vaeveldes. Õlavarreluu ja käeluu on ilusti plaatidega ära harjunud, luukesed kokku kasvanud ning kõik tundub toimivat. Rannet pole veel korralikult toimima saanud kuna rebenenud õla side paraneb väga vaevaliselt. Tänaseks päevaks saan juba kätt tõsta ja vaikselt harjutusi teha! Võrreldes esimese nelja kuuga on asi hakanud nüüd edasi liikuma. 3-4 kuud ei saanud kätt valutult liigutada ning öösiti olid vaid paar magamis poosi. Mis seal ikka, nüüd on juba nii ja mina võitlen edasi. Vahepeal võtsin isegi tsikli leista kätte. Üritusel "Tanel Leok ja Sõbrad" tegin hommikul trennis paar prooviringi ning sõitsin esimese stardi kaasa. Sain kuidagi vaikselt kulgetud kuna rada oli sile ja andestav. Ausalt öeldes oli käsi ikka väga valus ja nõrk, lihased on ju seistes kõik ära kadunud ning eks oppide järgne põletikukolle on veel sees. Vaikselt krimassides sõites, mõeldes, kohati piineldes.....oli see päiksepaisteline päev seda kõike valu väärt. See oli mõnus feeling ja pingutus. Teise starti ma ei läinud kuna olin lihtsalt liiga kurnatud. Nüüd võtsin kätte ning hakkasin taastusravis käima. Loodan käe taas üles ehitada ning kui kõik õnnestub siis teeme selle asja uuesti mis meil sellel aastal kergelt öeldes halvasti läks! See jonn ja tehtejõud on üks tobe asi :) ! Ma tänan inimesi kes mind mõistavad ja toetavad ning soovin teile kõigile ilusat  oranzi sügist!

Juss